Õnnestus näha meie aias porri. Ronis mööda vahtrapuud üles ja kadus. Täitsa ime, et talle peale sattusin, sest ilmselt käis ta siin ainult korraks.

Täna olid meie aias rohevindid, lausa kaks tükki. Tore on kedagi muud ka näha peale varblaste. Seejuures on varblaste hulk eelmisest aastast suurem, ikka ligi 30 kaupa käivad. Ka rasvatihaseid oli korraga vähemalt 8 kohal.

Nägin jälle ühte kulli ja muidugi ei suutnud tuvastada, kellega täpselt tegu. Huvitav oli see, et nägin teda Pelgulinnas majade vahel ühe kase otsas istumas ehk siis sellises kohas, kus muidu ei ootaks. Juba eemalt vaatasin, et üks lind jube imelikult püstiselt istub, veel mõtlesin, kas viitsin binoklit välja otsida aga näe tasus ära. Suuruselt umbes varese mõõtu, pigem pruunikas. Kõht oli triibuline, kulmu kohal valge triip. Võiks olla emane raudkull? Aga imelikud valged laigud olid ka seljal. Googeldasin kiiruga seal neid kulle ja selle ajaga ta muidugi lasi jalga.

Käisin tükk aega metsas aga näha polnud väga kedagi. Mingeid üksikuid rasvatihaseid muidugi lendas. Kindlalt õnnestus ära näha ka põhjatihane. Muidu ma olin selliseid enne ka näinud aga siis ma polnud kindel, kas see ehk hoopis salutihane ei võinud olla, sest nad on üsna ühesusugused. Seekord siis tegin eeltööd ja tegin nende vidinate erinevuse selgeks. Moblast kuulasin veel linnuäppiga üle ka ja ehk läks seekord täppi. Enne koju minemist nägin veel suurt salka tihaseid ja nende seas olid ka sabatihased. Sabatihased on hirmus nunnud ja natuke meenutavad mu kassi mänguhiirt - valged mustade nööpsilmadega pallikesed.

Sellist asja poleks küll oodanud. Ma ju üldse arvasin, et pöialpoiss on haruldasem või kuidagi erilisem aga tegelikult näen ma neid üsna tihti. Lihtsalt meie aias neid pole varem märganud. Nägin teda täiesti selgelt, küll aknast. Ta hüppas vahtra ülemistel okstel, päris pikalt veetis siin aega. Jõudsin binokli tuua ja kontrollida, et on ikka pöialpoiss ja mehe kutsusin ka vaatama ja tema jõudis ka linnukese ära näha.

Täna käisin üle pika aja Stroomi metsas binokliga. Lehed on puudelt enamjaolt kadunud ja linnud juba täitsa kenasti näha. Muidugi alguses tundus, et peale lehtede on ka linnud kadunud aga siis sattusin järsku nö kullasoonele. Keegi kena inimene oli ühe põõsa alla ja külge lindudele toitu pannud ja kus seal alles oli sagimist. Lisaks tavalisele rasvatihasele ja porrile nägin esimest korda Stroomi metsas puukoristajaid(jah, mitut korraga) ja üleüldse esimest korda elus tutt-tihast. Tutt-tihane oli muidugi eriti vahva. Nägin ka jälle salu- või põhjatihast aga no ma tõesti ei suuda neil vahet teha. Linnufoorumis soovitati hääle järgi määrata aga see on veel keerulisem. See on minu jaoks ilmselt sama keeruline nagu lihtsalt kuulmise järgi öelda, mis nooti klaveril mängiti. Ma saan aru, et on inimesi, kes seda oskavad aga mina ei oska ja ma ei kujuta ette, kas ma oleks suuteline seda õppima. Võib-olla selleks on lihtsalt annet vaja ja mul seda ei ole? Boonusena nägin ka maapinnal sibamas ...

Muidugi imelik, et ma nii tavalist lindu varem näinud ei olnud aga miskipärast tõesti ei olnud juhtunud kohtuma. Samas teadsin ma teda nimepidi juba lapsena, sest selline veider ja naljakas nimi jäi kergesti meelde. Hiljem lugesin ka tema huvitavast kombest puutüve mööda jalutada aga kui ma kuskil kedagi puutüvel sibamas nägin, oli see alati hoopis porr. Aga vot nüüd juhtus, et käisime Kadriorus jalutamas ja nägin, et Jaapani aias oli keegi pannud ühele kivile kuuse all päevalilleseemneid. Eks seal ümber sebis igasugu linde, peamiselt tihaseid aga õnnestus näha ka puukoristajat, kes käis mitu korda kivilt seemneid krabamas.

Ma ei ole pessimist - ma tean, et alati saab minna hullemaks (Muidugi ma olen ka igasuguseid foorumeid ja raamatuid lugenud titekasvatamise teemadel ja oskan enam-vähem aimata, mis mind ees võib oodata). Õnneks kõik hirmud pole reaalsuseks saanud aga mõned siiski. Näiteks "keeristorm mähkimislaual" ja "kaheksajala riietamine" on saanud meil igapäevaseks. Paar esimest korda olid naljakad, nüüd vahetan mähkmeid nii harva, kui võimalik. Ka potitamiskatsetusi on sellevõrra vähemaks jäänud. Ma lihtsalt ei jaksa titega maadelda. Ma mõistan, et ta ei taha olla selili aga püsti ta nii hästi ikka veel ei seisa, kui ta ise arvab ja kõhuli süles röökivale titele pükse jalga toppida on ikka krdi tüütu. Ja ei saa jätta mainimata, et kui ta ka potile panna, siis ta ajab ennast sealt ka kangekaelselt püsti ja ega ta sinna potti väga midagi enam ei tee. Lisaks siis need öised toitmised, millest ta alguses meie rõõmuks loobus aga peale 4-kuuseks saamist alustas uuesti. Alguses tal ...

Nägin täna unes, et olime maal(Lius). Magasime seal ja umbes 2 ajal öösel tuli meelde, et kõik asjad tõime autost tuppa aga beebi jäi õue. Ma mäletan seda õudustunnet, mis mind siis valdas, siiamaani. See oli ikka jube reaalne isegi unes. Tormasin kohe välja vaatama, ta seisis vankris püsti ja lõdises ja ta oli üleni mingeid ebemeid täis. Samas ma ei mäleta, et ta oleks nutnud, lihtsalt oli kohkunud ja külm, juba lausa sinakas. Mul oli veel hea meel, et ta oli ikka vankris, mitte sealt välja kukkunud. Võtsin ta sülle ja tõin tuppa, samal ajal neid ebemeid nokkides ja teda lohutades. Ühelt poolt tahtsin talle lubada, et midagi sellist enam ei juhtu aga teiselt poolt ma tundsin, et ei ole niiväga kindel, et saan midagi sellist tegelikult ka lubada. Kui see juba juhtus hoolimata sellest, et ma nii ei tahtnud, siis kuidas ma saan kontrollida, et seda veelkord ei juhtuks. Mingid asjad juhtuvad ikka minu tahte vastaselt ja kuigi ma üritan olukorda kontrollida, siis mõned asjad libisevad käe...

Kuldnoka pojad lendasid täna pesakastist välja. Palju neid oli, ei tea, sest meie aias nad eriti kaua ei jõlkunud ja kaks neist ei jõlgugi enam, sest vares tappis nad maha ja ühe sõi ära ka. Ma arvan, et see oli vares, kes nad tappis. Alguses nägin ma teda ühte surnud lindu nokkimas ja pärast teist ja kuldnokad käratsesid ta ümber aga teha polnud enam midagi. Vaatasin mitu korda, kas paistab kuskil mõni elus poeg veel. Ühte vist nägin kase otsas koos vanalinnuga st. oli kaks kuldnokka, kellest teine lendas kuidagi imelikult ja seega eeldasin, et see on poeg. Binokliga värvust jms kontrollida ei jõudnud. Jube kahju muidugi. Oleme siin ikka vaadanud, kuidas nad oma poegi nuumasid varahommikust õhtuni ja kuidas pisikesed pesakasti august maailma uudistasid. Täitsa nagu meie oma kodulinnud olid. Kassi hoidsin toas kinni, et ta kuldnoka poegi tüütama ei läheks aga näe varesest mu jõud üle ei käi. Muidugi saan aru, et vares tahab ka süüa jne aga ikkagi on kahju ka. Loodame, et see üks vähe...