Titerindel muutustega
Ma ei ole pessimist - ma tean, et alati saab minna hullemaks (Muidugi ma olen ka igasuguseid foorumeid ja raamatuid lugenud titekasvatamise teemadel ja oskan enam-vähem aimata, mis mind ees võib oodata). Õnneks kõik hirmud pole reaalsuseks saanud aga mõned siiski. Näiteks "keeristorm mähkimislaual" ja "kaheksajala riietamine" on saanud meil igapäevaseks. Paar esimest korda olid naljakad, nüüd vahetan mähkmeid nii harva, kui võimalik. Ka potitamiskatsetusi on sellevõrra vähemaks jäänud. Ma lihtsalt ei jaksa titega maadelda. Ma mõistan, et ta ei taha olla selili aga püsti ta nii hästi ikka veel ei seisa, kui ta ise arvab ja kõhuli süles röökivale titele pükse jalga toppida on ikka krdi tüütu. Ja ei saa jätta mainimata, et kui ta ka potile panna, siis ta ajab ennast sealt ka kangekaelselt püsti ja ega ta sinna potti väga midagi enam ei tee.
Lisaks siis need öised toitmised, millest ta alguses meie rõõmuks loobus aga peale 4-kuuseks saamist alustas uuesti. Alguses tal tulid hambad ja siis oli soor, mille tõttu ta päeval ta ei tahtnud süüa ja öösel ma ei tahtnud teda keelata, muidu jääb ju päris nälga. Nüüd peaks hambad kohal olema ja soor läinud juba mitu kuud tagasi aga öised toitmised jäid. Teoreetiliselt võiks nii vana ja nii raske tite sellest kombest võõrutada aga ma ei ole nii järjekindlalt viitsinud tundide kaupa teda kussutada, et ta söömata uuesti magama jääks.
Muidugi ärkab ta ka niisama üles, ei teagi miks. Öiste ülestõusude mahasurumine on ikka väga kurnav ja eks juhtub ka nii, et kui ma tite lõpuks magama saan, ei tule endal enam und. Nagu näiteks täna. Poole ühe paiku öösel sai titt süüa ja eeldasin, et nüüd võiks ligi neljani olla rahu majas aga juba 3 ajal tegi lärmi. Üllatuslikult sain teda silitamisega rahustada ja ei pidanudki sülle võtma. See on midagi uut. Samas ei piisanud sellest kauaks - kui silitamise lõpetasin, oli ta 5 minuti pärast uuesti üleval. Niimoodi möllasin pool tundi, siis andsin jälle süüa ja beebi uinus õndsalt.
Positiivseid muutusi on muidugi ka. Tegelikult isegi rohkelt. Huilgavast käppadega viinerist on saanud suhtlev olend, kuigi ma tema juttu veel ei mõista. Ta naerab ja pläkutab koguaeg, ka omaette või mänguasjadega ja suvaliste inimestega toidupoes. Muidugi on poes käimine nüüd üldse palju lihtsam, sest seal ärgates ta ei pistagi enam röökima, vaid naeratab ja vehib vaimustunult kätega igat uut objekti või inimest silmates. Mulle oli selline huvi teiste inimeste vastu nii ootamatu, et ei osanud tema suhtes kohe valvas olla ja olen ikka pidanud vabandama, kui ta mõnel tädil või onul on poes kintsust kinni haaranud vms.
Teine tore asi oli see, et ta hakkas istuma. Ma olin väga õnnelik, sest ma kujutlesin teda rõõmsalt mänguaias klotse kokku panemas ja raamatut sirvimas - see on minu arusaam toredast/mugavast lapsest. Seda ta siiski ei tee, mängimine tähendab tema jaoks ikka veel eelkõige asjade närimist ja viimasel ajal ka laiali loopimist. Ei ole just väga arukas. Lisaks õppis ta kohe peale istumist ja käputamist ennast igasuguste asjade najal püsti tõmbama ja hakkas ohjeldamatult kukkuma. Jällegi on positiivne see, et peale kukkumist õppis ta kohe ka kenasti maha tagasi istuma ja kuigi ma kaalusin talle kiivri ostmist ja kui ilm poleks tol päeval halb olnud, oleksin ka selle poest ära toonud, tundub praegu vajadus kiivri järgi kadunud olevat. Jah, ta kukub ikka vähemalt paar korda päevas ja saab haiget aga õnneks mitte tõsiselt ja ilmselt on ka mu enda taluvuslävi kõrgemaks läinud, ei paanitse enam nii palju.
Lisaks siis need öised toitmised, millest ta alguses meie rõõmuks loobus aga peale 4-kuuseks saamist alustas uuesti. Alguses tal tulid hambad ja siis oli soor, mille tõttu ta päeval ta ei tahtnud süüa ja öösel ma ei tahtnud teda keelata, muidu jääb ju päris nälga. Nüüd peaks hambad kohal olema ja soor läinud juba mitu kuud tagasi aga öised toitmised jäid. Teoreetiliselt võiks nii vana ja nii raske tite sellest kombest võõrutada aga ma ei ole nii järjekindlalt viitsinud tundide kaupa teda kussutada, et ta söömata uuesti magama jääks.
Muidugi ärkab ta ka niisama üles, ei teagi miks. Öiste ülestõusude mahasurumine on ikka väga kurnav ja eks juhtub ka nii, et kui ma tite lõpuks magama saan, ei tule endal enam und. Nagu näiteks täna. Poole ühe paiku öösel sai titt süüa ja eeldasin, et nüüd võiks ligi neljani olla rahu majas aga juba 3 ajal tegi lärmi. Üllatuslikult sain teda silitamisega rahustada ja ei pidanudki sülle võtma. See on midagi uut. Samas ei piisanud sellest kauaks - kui silitamise lõpetasin, oli ta 5 minuti pärast uuesti üleval. Niimoodi möllasin pool tundi, siis andsin jälle süüa ja beebi uinus õndsalt.
Positiivseid muutusi on muidugi ka. Tegelikult isegi rohkelt. Huilgavast käppadega viinerist on saanud suhtlev olend, kuigi ma tema juttu veel ei mõista. Ta naerab ja pläkutab koguaeg, ka omaette või mänguasjadega ja suvaliste inimestega toidupoes. Muidugi on poes käimine nüüd üldse palju lihtsam, sest seal ärgates ta ei pistagi enam röökima, vaid naeratab ja vehib vaimustunult kätega igat uut objekti või inimest silmates. Mulle oli selline huvi teiste inimeste vastu nii ootamatu, et ei osanud tema suhtes kohe valvas olla ja olen ikka pidanud vabandama, kui ta mõnel tädil või onul on poes kintsust kinni haaranud vms.
Teine tore asi oli see, et ta hakkas istuma. Ma olin väga õnnelik, sest ma kujutlesin teda rõõmsalt mänguaias klotse kokku panemas ja raamatut sirvimas - see on minu arusaam toredast/mugavast lapsest. Seda ta siiski ei tee, mängimine tähendab tema jaoks ikka veel eelkõige asjade närimist ja viimasel ajal ka laiali loopimist. Ei ole just väga arukas. Lisaks õppis ta kohe peale istumist ja käputamist ennast igasuguste asjade najal püsti tõmbama ja hakkas ohjeldamatult kukkuma. Jällegi on positiivne see, et peale kukkumist õppis ta kohe ka kenasti maha tagasi istuma ja kuigi ma kaalusin talle kiivri ostmist ja kui ilm poleks tol päeval halb olnud, oleksin ka selle poest ära toonud, tundub praegu vajadus kiivri järgi kadunud olevat. Jah, ta kukub ikka vähemalt paar korda päevas ja saab haiget aga õnneks mitte tõsiselt ja ilmselt on ka mu enda taluvuslävi kõrgemaks läinud, ei paanitse enam nii palju.
Kommentaarid
Postita kommentaar