Öine toitmine ja õudusunenäod

Nägin täna unes, et olime maal(Lius). Magasime seal ja umbes 2 ajal öösel tuli meelde, et kõik asjad tõime autost tuppa aga beebi jäi õue. Ma mäletan seda õudustunnet, mis mind siis valdas, siiamaani. See oli ikka jube reaalne isegi unes. Tormasin kohe välja vaatama, ta seisis vankris püsti ja lõdises ja ta oli üleni mingeid ebemeid täis. Samas ma ei mäleta, et ta oleks nutnud, lihtsalt oli kohkunud ja külm, juba lausa sinakas. Mul oli veel hea meel, et ta oli ikka vankris, mitte sealt välja kukkunud. Võtsin ta sülle ja tõin tuppa, samal ajal neid ebemeid nokkides ja teda lohutades.
Ühelt poolt tahtsin talle lubada, et midagi sellist enam ei juhtu aga teiselt poolt ma tundsin, et ei ole niiväga kindel, et saan midagi sellist tegelikult ka lubada. Kui see juba juhtus hoolimata sellest, et ma nii ei tahtnud, siis kuidas ma saan kontrollida, et seda veelkord ei juhtuks. Mingid asjad juhtuvad ikka minu tahte vastaselt ja kuigi ma üritan olukorda kontrollida, siis mõned asjad libisevad käest.
Unes see hetk, kus ma pidin temaga tegelema, jäi ära st. ma ei saanudki mingit otsust teha. Lihtsalt ärkasin ja taipasin, et teda ei ole. Muidugi ma pidin beebi tuppa toomise eest vastutama aga ma ei mäletanud, et mul oleks olnud võimalus teda tuua või mitte tuua.
Nö päriselus sellist unustamist vist ikka ei juhtuks, kuni ma veel mõistust pole kaotanud aga kuidas ma tean, et ma ei kaota? Ikka kardan, et see võib juhtuda. Ma arvan, et see hirm on samasugune, mida ma teinekord öösel tunnen - ma olen ise nii väsinud aga ta koguaeg tahab midagi ja mõnikord on tunne, et ma enam ei jaksa ja siis pelgangi, et äkki ma jään teda hoides/toites magama ja ta pudeneb mul käest. Muidugi on hea see, et erinevalt esimest kuust on see "koguaeg" nüüd ikka ainult enamasti 2-3 korda öösel aga kui ma meelsamini magaksin, kui temaga jauraksin, siis tundub seda ikkagi liiga palju. Ja samas on ta nüüd 3 korda raskem, kui sündides, ja teda hoida jaksata on ka sellevõrra raskem.