Katsu lihtsalt positiivselt mõelda

Kujutle, et sul on halb päev. Väga halb.
Või sa juba ärkad hommikul, tundes seletamatut rõhumist.
Sa vaatad aknast välja. Päike paistab, linnud laulavad.
See oleks nagu mingi teine maailm. Sina ei sobi täna päikesega.
Sa ei sobi kolleegidega tööl, kes sulle naeratades tere ütlevad ja küsivad: “Kuidas läheb?”
Mida neile öelda? Põgened midagi ebamäärast mühatades minema.

“Mulle ei meeldi negatiivsed inimesed, kellest õhkub musta masendust.”
“Mõnel inimesel on kohe selline halb aura, et isegi lilled närtsivad tema ümber.”
“Äkki me lihtsalt ei kutsu teda, ta rikub kõikide tuju ära?”
“Sa näed nii kurb välja. Kas ma kutsun sulle takso?”



Kunagi ma laulsin ühes kooris koos oma sõbrannaga. Pärast ühte esinemist joonistas ta pildi.
Sellel oli grupp rõõmsalt laulvaid inimesi ja siis üks kurja näoga põrnitsev patsidega tüdruk.
Ta ütles, et see olen mina. Et ma olen alati selline. Ma ei laula enam selles kooris.

Ma üritan veel midagi kirjutada aga ma olen liiga väsinud. Sellest see ongi. Väsimusest ja kõikidest nendest tunnetest, millest ma olen ise nii surmani tüdinenud, et imelik oleks teisteltki mingit mõistmist oodata.

Ma googeldasin ja leidsin nii suure hulga artikleid negatiivsete inimeste vältimisest, et ma ise
ka ei usu seda.

Sellise teksti ja pildid tegin 2017 kevadel maalitunnis/maali tunni jaoks.