Enne uue kooliaasta algust mõistlik mõtiskleda, mis eelmisel semestril tehtud sai. Kõigepealt maalist, sest eelkõige maali ma ju õppima läksin. Saskia Järve ja Jaan Elkeni juhendamisel tegin mõned värvilised pildid. Osad neist tulid üsna toredad välja, teistega olen vähem rahul. Eriti meeldivad mulle endale kassiga pilt ja Jeesus. Uus oli minu jaoks see, et nii suuri pilte pole ma varem teinud. Aga äge oli. Sai suure pintsliga vabamalt möllata.  Ja siis tegin hunniku tumedaid asju negatiivne inimene olemise teemal Mart Vainre juhendamisel. Aga seda oli palju palju ja panin selle kraami siia . Muidu on põhimõtteliselt mul pööning varsti maale täis ja ma ei tea, mida nendega teha. Foto tunni jaoks tegin mõned nn valgusmaalid. Hea, kui ikka kodus igasugu helendavaid asju on, mida kasutada saab. Arvutiõpetuse tunni jaoks tegin veel sellise pildi. Peaks olema minu autoportree aga ilmselgelt ei näe see liiga palju minu moodi välja. Vähemalt ilus p...

Kujutle, et sul on halb päev. Väga halb. Või sa juba ärkad hommikul, tundes seletamatut rõhumist. Sa vaatad aknast välja. Päike paistab, linnud laulavad. See oleks nagu mingi teine maailm. Sina ei sobi täna päikesega. Sa ei sobi kolleegidega tööl, kes sulle naeratades tere ütlevad ja küsivad: “Kuidas läheb?” Mida neile öelda? Põgened midagi ebamäärast mühatades minema. “Mulle ei meeldi negatiivsed inimesed, kellest õhkub musta masendust.” “Mõnel inimesel on kohe selline halb aura, et isegi lilled närtsivad tema ümber.” “Äkki me lihtsalt ei kutsu teda, ta rikub kõikide tuju ära?” “Sa näed nii kurb välja. Kas ma kutsun sulle takso?” Kunagi ma laulsin ühes kooris koos oma sõbrannaga. Pärast ühte esinemist joonistas ta pildi. Sellel oli grupp rõõmsalt laulvaid inimesi ja siis üks kurja näoga põrnitsev patsidega tüdruk. Ta ütles, et see olen mina. Et ma olen alati selline. Ma ei laula enam selles kooris. Ma üritan veel midagi kirjutada aga ma olen liiga väsinud. Sell...

Kotkas! Täiesti päris kotkas! Eks ma olen enne ka näinud, et midagi kotkalaadset taevas lendleb ja talvel Haapsalus ma ilmselt nägin ühte kuskil kaugel kaugel jää peal istumas aga see oli tõesti väga kaugel. Seekord lendas konkreetselt ära määratud merikotkas mu pea kohal ikka mitu minutit ja kakles veel seejuures kajakatega. Või noh pigem kajakad kaklesid temaga kuni kotkas mere äärest kaugemale lendas. Kokku olin ma juuni alguses Muhu saarel ligi 2 nädalat. Kuna enamuse sellest ajast pidin maalima(maalipraktika oli), siis linde väga palju vaadata ei jõudnud. Ja nii palju, kui ma jõudsin, midagi liiga erilist ei näinud. Osalt seetõttu, et mu määramisoskus pole suurem asi kõikide nende pruunide lindude osas ja osalt seetõttu, et linnud on nüüd kenasti puulehtede vahel peidus. Arvatavasti nägin ära ka kiivitaja aga tema oli ka üsna kaugel ja päris kindel ma pole. Ja siis sattusin kohe selle maja, kus me elasime, seinas olevas augus nägema linnupesa ühe väikese linnukesega. Ega...

Eile oli viimane "tööpäev" aga mina enam maalida ei jaksanud. Nagunii olen ligikaudu 20 pilti teinud. Enamus neist on küll rohkem harjutused, kui midagi, mida seinale panna. A no asi seegi. Teine nädal on möödunud kiiremini. Nädalavahetusel olin perega ära ja esmaspäeval saabudes suutsin ainult abstraktseid pilte teha. Kuidagi hirmus väsinud olin kõigest. Järgmine päev oli külm ja vihmane. Käisime Koguva külas merd ja veskit maalimas. Veski tegin ära ja mingi maja ka aga mere ääres oli ilmus külm. Maalisin ilusat musta paati, mõtlesin, et teen sellise nunnu pildi. Nojah, lõpuks tuli ikka mingi läbu välja. Eile sõitsin niisama rattaga ringi, kopp oli ees paigal istumisest. Lõpuks tegin ikkagi 2 pisikest pildikest ka. No ja täna tegin siis ainult 2 ruutmimeetri suurust installatsiooni vms, mis iseloomustaks kuidagi minu praktikakogemust. Anti selline ülesanne. Üks pidi olema originaalsest materjalist ja teine mitte originaalne vms. Ma isegi ei mäleta täpselt...

Üks oluline oskus, millest ma õues maalides hirmsasti puudust tunnen, on sabaga vehkimine. Muidu võiks ju kätega ka vehkida aga maalimise ajal pole see väga hea mõte. Nagunii on kõik kohad värvi täis, eriti õues, kus asju mugavatele lauakestele ei saa asetada aga ka muus mõttes on õues maalimine üsna tüütu tegevus. Alustuseks pakid seljakotti: värvid  pintslid  pintslilapid  purgi veega pintslite pesemiseks mingi aluse värvide segamiseks  joonistusploki juhuks, kui tekib tung visandeid teha (aga mul väga ei teki) joonistusvahendid juhuks, kui tekib tung visandeid teha veepudeli, sest äkki on hirmus janu banaani, kui äkki tuleb hirmus nälg päikesekreemi, sest äkki tuleb päike sääsetõrje, sest äkki tulevad sääsed sooja pusa mingi tekikese istumiseks binokli, sest äkki tuleb mõni lind (aga selle võtan ainult mina, üldjuhul pole seda vaja) Ja siis muidugi mingi papp/lõuend vms kuhu peale maalida. Meie kasutame siin tavaliselt valgeks värvitud soome ...

Et siis saadeti Muhu saarele suvepraktikale. No tore. Elame karjakesesi ühes suures majas. Õnneks kari pole veel(osad tulevad hiljem) nii suur, et väga mu õrnadel närvidel mängiks. Lisaks muidugi elamine võõras kohas ja mitte üleliia luksuslikes tingimustes ja toiduga jändamine, kui poodi on 7 km ja muu olmeporno... Aga esimesed päevad on möödunud suhteliselt valutult. Esmaspäev läks peamiselt sõitmise, "kolimise" ja koristamise jms sisseseadmise peale. Lisaks kirjutasin õhtul 6 kirja, mis ühe teise projekti jaoks varem saatmata jäid. Teisipäeval, ehk siis eile, oli kena päikseline ilm. Kohe hommikul nägime maja juures metskitse. Üsna kaua seisis ühel kohal, siis sõi midagi ja hüppas üle aia minema. Lõunast läksime ratastega Üügu pangale. Maaliträniga koos on mõnevõrra tüütu rattaga sõita aga asi oli seda väärt. Tõesti kaunis kohakene, rohkelt imelisi vaateid ja muidugi palju linde. Linnud ajasid ikka üsna segadusse. Mu grupiõde juba ammu maalis, kui ma alles bin...

Ei käinudki spetsiaalselt linde vaatamas vaid niisama jalutamas aga ikka jäi mõni linnuke silma. Kõige toredam muidugi, et nägin kukkurtihast . Toimetas midagi teeääres pajupõõsas. Panin tähele, et on mingi pisike tumeda näoga linnuke ja esimese hooga arvasin, et on rootsiisitaja aga temal on selg kirju ja terve pea tume. Sellel linnukesel oli aga ühtlasemalt roostekarva selg ja hall pealagi. Kuulsin ka tema häält ja kontrollisin kohe veebilehelt järgi ka, et kõik klapib. Lisaks nägin veel salka siisikesi, ohakalinde, ristparti ja hiigelparve hanesi, keda ma määrata ei üritanud. No ja muidugi siis veel kõiki neid tavalisi linde ka nagu ikka.

See on pigem armastuskiri, kui arvustus. Aga sellist asja käisin siis vaatamas eile õhtul. Lavastas Juhan Ulfsak. Ma tundsin, et ma olen kodus. Ma armastasin Von Krahli teatrit. Armastaksin praegu ka, kui see olemas oleks sarnasel kujul. Aga see pole enam see. Kas seal etenduses üldse oli midagi erilist peale selle, et seal kohal hõljus vana Krahli vaim? Teravad tekstid, arutlused kunsti ja elu üle. Surm. Möödapääsmatu surm. Esimene osa oli rohkem fun - vaimutsemine kaasaegse kunsti teemadel ja kaunid laulud kvaliteetses esituses. Efektid, mõned eriti coolid, inspireerivad. Teine pool läks tõsisemaks - surm, mäda, mõttetus, mõtte leidmine. Ja poeb vaiksel, vaikselt... ma isegi ei tea kuhu. Hing ja süda on liiga tüüpilised kohad. Närib aju? Ei. Ma ei tea mida öelda. Tugev "järelmaitse". Midagi, mis tunde hiljem(või veel ka järmisel päeval)  teeb järsku seest õõnsaks ja tahaks röökida. Ma kukun. Aga see meeldib mulle. Nutta? Karjuda? Ma armastasin seda teatrit. ...

Ilus modell ei garanteeri ilusamat joonistust. Ma tegelikult teadsin ju seda enne ka. Ja uhkemad pliiatsid ja vildikad ja paber ja mida iganes..... Aga antud juhul mulle lihtsalt meeldib kontrast unistuse/ettekujutuse ja reaalsuse vahel. Sest ma ei arvanud, et kui see imeline olend ükskord saabub, siis ma lihtsalt seisan pliiats käes või sahmin 10 minutit totakalt naeratades ringi ja ei tee mitte midagi. Kui piinlik. No ja edasi läks nagu ikka - sodisin midagi ja õpetaja joonistas kõik üle ja siis sai tund läbi ja ma mõtlesin taaskord, kas ma ikka olen õiges kohas.

Hall taevas. Pruunid raagus põõsad. Nukras üksinduses ripub linnutoidumaja. Ma ei oodanudki pingviinide paraadi, kanakulle, porri. Ometi olen siin samas aias kunagi isegi rähni näinud. Aga mitte nüüd. Mitte täna. Kuskil kraaksuvad varesed aga nemad ei loe. Nad peavad minu aias maanduma. Kajakas lendab üle aga tema ei loe. Ta peab minu aias maanduma. Rasvatihased juba laulavad, ehk hakkab kevad tulema. Mõned varblased ja sinitihane ripuvad rasvapalli küljes. Rasvatihane sorteerib põõsa all langenud lehti - kõige huvitavam asi, mida ma selle vaatluse ajal nägin. Viimased 5 minutit ei olnud jälle mitte kedagi. Ja isegi tuvisid ei tulnud seekord ühtegi. Kas kusagil on avatud laiema valikuga ja ägedam linnusöökla? Nähtud linnud(sulgudes eelmise aasta arv) Koduvarblane: 8(11) Rasvatihane: 2(9) Sinitihane: 2(4) Siisike: 2(2)

Ilm tuuline aga mitte väga jahe, päikseline. Võiks öelda täitsa ilus ilm jaanuari kohta. Linnusaak ei olnud väga hea, kuigi sädistamist oli rohkelt kuulda. Esimese asjana sattusin siisikeste peale, keda võis olla nii paarikümne ringis või rohkemgi. Kuna nad toimetasid kõrgel puuladvas, siis väga selget pilti nendest ei saanud. Liikusid kiiresti ka. Samas tuli meelde, kuidas ma nende määramisega vaeva nägin paar aastat tagasi, kui ma esimese binokli sain. Just sellepärast, et liiguvad kiiresti ja on kõrgel puuladvas. Lisaks saab peamiselt näha ainult nende kõhualust, mis on küll äratuntavalt triibuline aga sarnane on ka urvalinnul ja ehk mõnel veel. Edasi liikudes nägin rähni, arvatavasti tavalist suurt ja kirjut, puukoristajat ja loomulikult rohkelt sini - ja rasvatihaseid.