Miks tagasi kooli?

Sest ma olen umbes 15 aastat kodus üritanud maalida aga ma ise ka näen, et sellest ei tule midagi välja. Vastupidiselt levinud stereotüübile ei saa kunsti teha töö kõrvalt. Eriti, kui sa tegelikult väga ei oska ka.

Ja just selle oskamise jaoks on ka hea kooli minna.

Ma olen korduvalt kogenud, et sisemine sund on tore küll aga igasugused hirmud jms tõmbavad selle jõu teinekord üsna maha. Seevastu väline sund - kohustus mingi asi ära teha, sest sai lubatud või on vaja kuskile mingi linnuke kirja saada - see paneb tööle küll. Ja kui ma panen ennast olukorda, kus peab 5 päeva nädalas pliiatsit/pintslit käes hoidma, siis võiks ju lõpuks hakata paremini oskama. Peab hakkama.

Et kaoks ära hirm, et pilt tuleb täitsa teistsugune, kui ma mõtlesin ja elab mingit oma elu. No muidugi ei hakka mu tööd olema ka täpselt sellised nagu ma algselt mõtlesin, ilmselt nad ikka muutuvad tegemise käigus aga kuidagi peab see protsess loomulikumaks ja lihtsamaks muutuma.

Ja kaua ma ikka neid lilli ja õunu maalin, mingi inimene võiks ka pildil olla. Kuigi alguses tuleb vist palju kipsist kuubikuid ja kerasi paberile saada?

Kurb on, sest ma ikka nägin vaeva ka, et "päris programmeerijaks" saada, õppisin koolis ja puha ja nüüd siis on nii...

Aga jällegi - kohati on progemine ka loominguline töö ja andis mulle oskuse keerulisi asju mitte karta ja ennast läbi närida igasugustest jamast, sest kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Ma kardan. Aga mulle annab julgust teadmine, et ma olen nii mitmel juhul enne suurte muutuste tegemist kartnud ja pärast ei ole üldse kahetsenud.

Ja miks ma sellest üldse räägin? Suitsetamisest loobujatele soovitatakse sellest kõigile rääkida - siis ei ole enam taganemisteed. Ma ei kavatse kuhugi põgeneda. Peab ikkagi vähemalt üritama.

Või ma olen lihtsalt hulluks läinud?