Meeldimisest

Tulin kinost. Üksi. Balti jaama tunnelis mängis keegi viiulit. Noh seal tihti mängitakse midagi.
Aga muidugi mängis see tüüp teistmoodi, ma muidu ju sellest ei kirjutaks. Lugu ei olnud tüüpiline Vivaldi kevad maki taustal ja viiul kõlas selgelt ja kergelt. No ilmselgelt, isegi mina võhik, sain aru, et ta on harjutanud. Mõtlesin möödudes, kas mul on sularaha. Otsima hakata oleks tobe - otsida ja leida, et raha ei ole nagunii.
Jõudnud tunneli teise otsa, meenus, et raha on täiesti olemas. Aga ümber pöörata oleks ka tobe.
Marssisin edasi aga tunnelil oli veel üks sissepääs. Ka sealt kostus muusikat. Uus lugu. Ka huvitav.
No ja siis otsisingi raha ja läksin tagasi. Püüdlikult - mul on nii suva aga ma korra käisin Balti jaamas ja lähen nüüd tagasi ja raha on ka - näoga.
Andsin raha, põgenesin ja seisin nurga taga ja kuulasin edasi.
Sest mitte mingil juhul ei tohi kellegi öelda või märku anda, et ta teeb midagi hästi. Et mulle meeldib. Eksole?