Sellist asja poleks küll oodanud. Ma ju üldse arvasin, et pöialpoiss on haruldasem või kuidagi erilisem aga tegelikult näen ma neid üsna tihti. Lihtsalt meie aias neid pole varem märganud. Nägin teda täiesti selgelt, küll aknast. Ta hüppas vahtra ülemistel okstel, päris pikalt veetis siin aega. Jõudsin binokli tuua ja kontrollida, et on ikka pöialpoiss ja mehe kutsusin ka vaatama ja tema jõudis ka linnukese ära näha.

Täna käisin üle pika aja Stroomi metsas binokliga. Lehed on puudelt enamjaolt kadunud ja linnud juba täitsa kenasti näha. Muidugi alguses tundus, et peale lehtede on ka linnud kadunud aga siis sattusin järsku nö kullasoonele. Keegi kena inimene oli ühe põõsa alla ja külge lindudele toitu pannud ja kus seal alles oli sagimist. Lisaks tavalisele rasvatihasele ja porrile nägin esimest korda Stroomi metsas puukoristajaid(jah, mitut korraga) ja üleüldse esimest korda elus tutt-tihast. Tutt-tihane oli muidugi eriti vahva. Nägin ka jälle salu- või põhjatihast aga no ma tõesti ei suuda neil vahet teha. Linnufoorumis soovitati hääle järgi määrata aga see on veel keerulisem. See on minu jaoks ilmselt sama keeruline nagu lihtsalt kuulmise järgi öelda, mis nooti klaveril mängiti. Ma saan aru, et on inimesi, kes seda oskavad aga mina ei oska ja ma ei kujuta ette, kas ma oleks suuteline seda õppima. Võib-olla selleks on lihtsalt annet vaja ja mul seda ei ole? Boonusena nägin ka maapinnal sibamas ...

Muidugi imelik, et ma nii tavalist lindu varem näinud ei olnud aga miskipärast tõesti ei olnud juhtunud kohtuma. Samas teadsin ma teda nimepidi juba lapsena, sest selline veider ja naljakas nimi jäi kergesti meelde. Hiljem lugesin ka tema huvitavast kombest puutüve mööda jalutada aga kui ma kuskil kedagi puutüvel sibamas nägin, oli see alati hoopis porr. Aga vot nüüd juhtus, et käisime Kadriorus jalutamas ja nägin, et Jaapani aias oli keegi pannud ühele kivile kuuse all päevalilleseemneid. Eks seal ümber sebis igasugu linde, peamiselt tihaseid aga õnnestus näha ka puukoristajat, kes käis mitu korda kivilt seemneid krabamas.

Ma ei ole pessimist - ma tean, et alati saab minna hullemaks (Muidugi ma olen ka igasuguseid foorumeid ja raamatuid lugenud titekasvatamise teemadel ja oskan enam-vähem aimata, mis mind ees võib oodata). Õnneks kõik hirmud pole reaalsuseks saanud aga mõned siiski. Näiteks "keeristorm mähkimislaual" ja "kaheksajala riietamine" on saanud meil igapäevaseks. Paar esimest korda olid naljakad, nüüd vahetan mähkmeid nii harva, kui võimalik. Ka potitamiskatsetusi on sellevõrra vähemaks jäänud. Ma lihtsalt ei jaksa titega maadelda. Ma mõistan, et ta ei taha olla selili aga püsti ta nii hästi ikka veel ei seisa, kui ta ise arvab ja kõhuli süles röökivale titele pükse jalga toppida on ikka krdi tüütu. Ja ei saa jätta mainimata, et kui ta ka potile panna, siis ta ajab ennast sealt ka kangekaelselt püsti ja ega ta sinna potti väga midagi enam ei tee. Lisaks siis need öised toitmised, millest ta alguses meie rõõmuks loobus aga peale 4-kuuseks saamist alustas uuesti. Alguses tal ...