Nägin täna unes, et olime maal(Lius). Magasime seal ja umbes 2 ajal öösel tuli meelde, et kõik asjad tõime autost tuppa aga beebi jäi õue. Ma mäletan seda õudustunnet, mis mind siis valdas, siiamaani. See oli ikka jube reaalne isegi unes. Tormasin kohe välja vaatama, ta seisis vankris püsti ja lõdises ja ta oli üleni mingeid ebemeid täis. Samas ma ei mäleta, et ta oleks nutnud, lihtsalt oli kohkunud ja külm, juba lausa sinakas. Mul oli veel hea meel, et ta oli ikka vankris, mitte sealt välja kukkunud. Võtsin ta sülle ja tõin tuppa, samal ajal neid ebemeid nokkides ja teda lohutades. Ühelt poolt tahtsin talle lubada, et midagi sellist enam ei juhtu aga teiselt poolt ma tundsin, et ei ole niiväga kindel, et saan midagi sellist tegelikult ka lubada. Kui see juba juhtus hoolimata sellest, et ma nii ei tahtnud, siis kuidas ma saan kontrollida, et seda veelkord ei juhtuks. Mingid asjad juhtuvad ikka minu tahte vastaselt ja kuigi ma üritan olukorda kontrollida, siis mõned asjad libisevad käe...