See on pigem armastuskiri, kui arvustus. Aga sellist asja käisin siis vaatamas eile õhtul. Lavastas Juhan Ulfsak. Ma tundsin, et ma olen kodus. Ma armastasin Von Krahli teatrit. Armastaksin praegu ka, kui see olemas oleks sarnasel kujul. Aga see pole enam see. Kas seal etenduses üldse oli midagi erilist peale selle, et seal kohal hõljus vana Krahli vaim? Teravad tekstid, arutlused kunsti ja elu üle. Surm. Möödapääsmatu surm. Esimene osa oli rohkem fun - vaimutsemine kaasaegse kunsti teemadel ja kaunid laulud kvaliteetses esituses. Efektid, mõned eriti coolid, inspireerivad. Teine pool läks tõsisemaks - surm, mäda, mõttetus, mõtte leidmine. Ja poeb vaiksel, vaikselt... ma isegi ei tea kuhu. Hing ja süda on liiga tüüpilised kohad. Närib aju? Ei. Ma ei tea mida öelda. Tugev "järelmaitse". Midagi, mis tunde hiljem(või veel ka järmisel päeval)  teeb järsku seest õõnsaks ja tahaks röökida. Ma kukun. Aga see meeldib mulle. Nutta? Karjuda? Ma armastasin seda teatrit. ...